Otto von Bismarck
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/okonomist-pensionitondist-peame-lopetama-illusioonides-elamise?id=75774683
“Rahvastiku kasvu meil enam ei ole, mis tähendab, et me peame muutma oma süsteemi.”
Siililegi selge! Tundub, et aga mitte täna võimul olijatele… Neile tundub lahendus olevat teisest kultuuriruumist sisseimporditud rahvast, nagu seda europiibel Euroopa manifest ette näeb.
Bismarck ‘I vanaduse kindlustamise akt on on muidugi pisike kõrvalharu tunduvalt olulisemate okste, Saksamaa “vere ja rauaga”ühendamise idee kõrval, millest küll maailmale edaspidi midagi head ei sündinud. Mees, kellele kuulub fraas : “Prantsusmaaga ei saa kunagi tulla rahu, Venemaaga kunagi vajadust sõjaks”, oli kokkuvõttes kullaauguks Preisimaa pankuritele, kelle targal juhtimisel sai korraldatud esimene ilmasõda koos selle loogilise järjega paarkümmend aasta hiljem.
Pension kui inimese toimetuleku näilik toimetuleku tugi on lühiperspektiivis kasulik dr Riigi nimelisele institutsioonile ning on gerontokraatlik vesivõsu, millele on sisse programmeeritud õnneks ka loomulik pudrusurm lastega perede kui tegelike maksuraha kokkukandjate kuhtumise läbi. Seega terendab tulevik maadele, kus pensioniiga tähendab lihtsalt elamist pereliikmete juures nagu näiteks India ja tekib tugev puudus ratastoolilükkajatest sellistes maades nagu Hiina või Lääs tervikuna. Tühjaks jäänud platsi täidavad riikliku ees- ja tagahoolduseta rahvad ning probleem laheneb aja möödudes.
Siililegi selge! Tundub, et aga mitte täna võimul olijatele… Neile tundub lahendus olevat teisest kultuuriruumist sisseimporditud rahvast, nagu seda europiibel Euroopa manifest ette näeb.
Bismarck ‘I vanaduse kindlustamise akt on on muidugi pisike kõrvalharu tunduvalt olulisemate okste, Saksamaa “vere ja rauaga”ühendamise idee kõrval, millest küll maailmale edaspidi midagi head ei sündinud. Mees, kellele kuulub fraas : “Prantsusmaaga ei saa kunagi tulla rahu, Venemaaga kunagi vajadust sõjaks”, oli kokkuvõttes kullaauguks Preisimaa pankuritele, kelle targal juhtimisel sai korraldatud esimene ilmasõda koos selle loogilise järjega paarkümmend aasta hiljem.
Pension kui inimese toimetuleku näilik toimetuleku tugi on lühiperspektiivis kasulik dr Riigi nimelisele institutsioonile ning on gerontokraatlik vesivõsu, millele on sisse programmeeritud õnneks ka loomulik pudrusurm lastega perede kui tegelike maksuraha kokkukandjate kuhtumise läbi. Seega terendab tulevik maadele, kus pensioniiga tähendab lihtsalt elamist pereliikmete juures nagu näiteks India ja tekib tugev puudus ratastoolilükkajatest sellistes maades nagu Hiina või Lääs tervikuna. Tühjaks jäänud platsi täidavad riikliku ees- ja tagahoolduseta rahvad ning probleem laheneb aja möödudes.
