Huvitav, kas rahvusvahelised julgeolekuspetsialistid pole tähele pannud, et sümmeetriliste sõdade aeg on tasapisi otsa saanud.
Eri karva mundrites masside lageda koha peal üksteist suskama ässitamise asemel on tegusam sõjategevus asendunud palju vähem effektse askeldamisega. Isegi nii, et sõja võidab pool kes on kaotanud kõik lahingud, nagu me varsti seda mõnes okupeeritavas riigis näeme.
Kuidas on lood Kaitseliidul eemalt juhitavate miinide paigaldamisega, mis ka võitmatutelt vägedelt võtavad igasuguse isu paraaditsemiseks avalikel teedel?
Kas Eestis arvutivõrk on veel poole tunni pärast töökõlblik kui Narvas elektrijaama jahutusvee kraanid on kinni keeratud ja ülekandeliinidest on veel niipalju kasu, et nende alumiiniumkiududest saaks näpukummidele laskemoona keerata?
Kas riigi strateegilised kütusevarud asuvad laiali talumeeste vastutaval hoiul koos teraviljareservidega, et need oleks lähimas kohas punktile, kus neid kriisiolukorras enim vaja läheb?
Kui palju on Kaitseliidul kaasaegseid snaiperrelvi, mille arvutiekraanidel võiksid totaalkaitse tingimustes sihtmärke välja otsida teismelisedki ja lõpliku ja-sõna täiendava avavuse tekitamiseks vaenlase ohvitseri kolpa annaks kasvõi koduperenaine pannkoogile teise külje keeramise vahel?
Või läheb maksumaksja raha paarikümne ründerelva hankimiseks, millede suitsupilvede ja roomikulõginaga võib muidugi muljet tekitada Vabariigi aastapäeval või valitsusega rahulolematuid kodanikke hirmutada ja mis reaalse sõjategevuse korral on viie minuti pärast suitsevad raualasud, kui nad pole just enne paari kotitäie kütusepaaki raputatud suhkruga teovõimetuks muudetud.
Kui palju on arutatud kaitseplaane juhuks kui USA on killustunud osariikideks ja kogu kaitseaur kulub seal sisemaiseks tarbimiseks ja demokraatia levitamiseks pole enam sussugi?
Eri karva mundrites masside lageda koha peal üksteist suskama ässitamise asemel on tegusam sõjategevus asendunud palju vähem effektse askeldamisega. Isegi nii, et sõja võidab pool kes on kaotanud kõik lahingud, nagu me varsti seda mõnes okupeeritavas riigis näeme.
Kuidas on lood Kaitseliidul eemalt juhitavate miinide paigaldamisega, mis ka võitmatutelt vägedelt võtavad igasuguse isu paraaditsemiseks avalikel teedel?
Kas Eestis arvutivõrk on veel poole tunni pärast töökõlblik kui Narvas elektrijaama jahutusvee kraanid on kinni keeratud ja ülekandeliinidest on veel niipalju kasu, et nende alumiiniumkiududest saaks näpukummidele laskemoona keerata?
Kas riigi strateegilised kütusevarud asuvad laiali talumeeste vastutaval hoiul koos teraviljareservidega, et need oleks lähimas kohas punktile, kus neid kriisiolukorras enim vaja läheb?
Kui palju on Kaitseliidul kaasaegseid snaiperrelvi, mille arvutiekraanidel võiksid totaalkaitse tingimustes sihtmärke välja otsida teismelisedki ja lõpliku ja-sõna täiendava avavuse tekitamiseks vaenlase ohvitseri kolpa annaks kasvõi koduperenaine pannkoogile teise külje keeramise vahel?
Või läheb maksumaksja raha paarikümne ründerelva hankimiseks, millede suitsupilvede ja roomikulõginaga võib muidugi muljet tekitada Vabariigi aastapäeval või valitsusega rahulolematuid kodanikke hirmutada ja mis reaalse sõjategevuse korral on viie minuti pärast suitsevad raualasud, kui nad pole just enne paari kotitäie kütusepaaki raputatud suhkruga teovõimetuks muudetud.
Kui palju on arutatud kaitseplaane juhuks kui USA on killustunud osariikideks ja kogu kaitseaur kulub seal sisemaiseks tarbimiseks ja demokraatia levitamiseks pole enam sussugi?
No comments:
Post a Comment