"See tähendab, et kui ehitada väga suur tuumaelektrijaam, võimsusega 1250 MW, peab olema ka momentaanne võimsusreserv.Tuumaelektrijaam töötab kogu aeg, kuid tarbimine kõigub. Kuhu panna tohutus koguses elektrienergiat mõne sekundi jooksul?"
Muidugi võib ju otsad maha torgata aga siis kargavad kaevurid maa seest välja ja annavad energeetikutele peksa. Õigusega. Totruse pärast.
Praktikas muidugi elektri ületootmisel seda ei tehta ja tuumaelektrijaam peab võrku antud ülemäärase elektri eest, kui sagedus puuduliku tarbimise pärast tõusma kipub, elektrile peale maksma. Tõsi on aga see, et sama suur kui tuumajaama võimsus, peab olema reservvõimsus, veelgi kehvem lugu on, osa reservist peab olema spinning , see tähendab, et varugeneraatorid peavad võrgusagedusega sünkroonis oma pooluseid keerutama. See "lõbu" moodustab elektritootmise kuludest oma kümnendiku, loomulikult maksavad selle kinni tarbijad. Teine kümnendik kaob pikkades elektri ülekandeliinides.
Tohutu suur osa energiat, tuumajaama puhul 70% kulub soojusenergiakadudeks, mis praktikas on meeletus kogus õhku paisatud veeauru, põhilist kasvuhoonegaasi looduses. See, et seda euroametnikud kasvuhoonegaasiks ei loe, asja olemust ei muuda.
Seepärast on hr Linas Balsyse väljaöeldu igati ontlik, suured elektrijaamad on kahe inimpõlve pärast ammuunustatud relikt ja maha maetud koos tänaste energeetikutega mõttemaailmaga. Elektrit tuleb toota tarbijale nii lähedal kui võimalik, seega on elektri tootjaid edaspidi pea samas suurusjärgus tarbijatega. Sellega vähenevad võrgukaod, jääksoojuse saab asja eest ära kasutada, biomass on olemuselt maa peal ringlev süsinik ja ajas dünaamiliselt muutuv elektri hind loomulik osa kaasaegsest energiavõrgust.
Muidugi võib ju otsad maha torgata aga siis kargavad kaevurid maa seest välja ja annavad energeetikutele peksa. Õigusega. Totruse pärast.
Praktikas muidugi elektri ületootmisel seda ei tehta ja tuumaelektrijaam peab võrku antud ülemäärase elektri eest, kui sagedus puuduliku tarbimise pärast tõusma kipub, elektrile peale maksma. Tõsi on aga see, et sama suur kui tuumajaama võimsus, peab olema reservvõimsus, veelgi kehvem lugu on, osa reservist peab olema spinning , see tähendab, et varugeneraatorid peavad võrgusagedusega sünkroonis oma pooluseid keerutama. See "lõbu" moodustab elektritootmise kuludest oma kümnendiku, loomulikult maksavad selle kinni tarbijad. Teine kümnendik kaob pikkades elektri ülekandeliinides.
Tohutu suur osa energiat, tuumajaama puhul 70% kulub soojusenergiakadudeks, mis praktikas on meeletus kogus õhku paisatud veeauru, põhilist kasvuhoonegaasi looduses. See, et seda euroametnikud kasvuhoonegaasiks ei loe, asja olemust ei muuda.
Seepärast on hr Linas Balsyse väljaöeldu igati ontlik, suured elektrijaamad on kahe inimpõlve pärast ammuunustatud relikt ja maha maetud koos tänaste energeetikutega mõttemaailmaga. Elektrit tuleb toota tarbijale nii lähedal kui võimalik, seega on elektri tootjaid edaspidi pea samas suurusjärgus tarbijatega. Sellega vähenevad võrgukaod, jääksoojuse saab asja eest ära kasutada, biomass on olemuselt maa peal ringlev süsinik ja ajas dünaamiliselt muutuv elektri hind loomulik osa kaasaegsest energiavõrgust.
http://www.epl.ee/news/valismaa/balsys-energiat-voiks-toota-hoopis-biomassist.d?id=64646790
bitter